• Intervjueeris ja toimetas Marit Dremljuga-Telk
• Pildid Varje Tippi erakogust

„Enamik lapsi tahab kas vanemate moodi olla või lauljaks saada. Mina mäletan, et kasvasin kogu aeg mõttega, et saan õpetajaks, kuna nii minu vanemad kui ka tädi ja onunaine olid õpetajad. Õpetajaamet oli nagu emapiimaga kaasa antud.
Minu iidolid olid lapsena Tõnis Mägi ja Helgi Sallo. Ja kes siis Lenini moodi ei tahtnud olla, kui meile koolis õpetati, et suur Lenin „oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sulle ja silitaks hellalt pead” ... Isegi sündinud olen Leniniga samal kuupäeval. Terve mu lapsepõlve ja kooliaja oli minu sünnipäeval hoogtööpäev ehk kommunistlik laupäevak, nii et sünnipäeval ma puhata ei saanud, tuli hoopis hoogsalt tööd teha. Tegelikult olengi lihtne maatüdruk, käinud karjas ja teinud pea kõiki maatöid.”
Meie jutuajamine käesoleva uudiskirja persooniga on alanud. Saame tuttavaks – Varje Tipp.

Mis Sind veel lapsepõlves ja nooruses köitis?
Kui tänapäeva lapsed veedavad suure osa vabast ajast arvutite taga, siis meie olime õues. Kes ei mäletaks tukikat, rahvastepalli, keerukuju, „Tagumine paar välja” jt toredaid mänge, mida vabal ajal päevast päeva õues mängiti. Arvan, et just seesugused mängud tõid mind spordi juurde.
Kuna mu isa oli kehalise kasvatuse õpetaja, siis käisin juba väiksena temaga igal pool võistlustel kaasas. Isegi koju tegi ta mulle spordiplatsi, kus oli kaugus- ja kõrgushüppekast ning jooksurada – ikka selleks, et tegevust jätkuks. Kui läksin esimest korda Pärnu rajooni koolinoorte jooksukrossivõistlustele, saavutasin kohe auhinnalise koha. Eks see innustaski mind sporti tegema. Seitsmendas klassis sain kutse nii Tallinna Spordikooli kergejõustiku erialale kui ka Otepääle suusatamise erialale. Kuid samal aastal läks isa manalateele ja ma loobusin mõlemast valikust, sest teadsin, et ema vajas kodus mu abi ja tuge. Edaspidi tegelesingi põhiliselt suusatamisega, sest maal muid valikuid ei olnud. Ometi oli kergejõustik tollal mulle südamelähedasem. Olen osalenud ka viiel Tartu suusamaratonil.
Keskkooli ajal harrastasin rulasporti. Pärnu Viisnurgas hakati Eestis esimestena katsetama ning tootma rulasid. Tootjad vajasid julgeid ja osavaid noori, kes neid rahvale esitleks. Kuna sel ajal olin VISU noorsuusatajate tiimis ja treeningukaaslase Jorma Holmi isa oli Viisnurga peakonstruktor, kes tegeleski rulade arendamisega, kutsus ta mindki proovima. Julgeid poisse oli katserühmas muidugi hulgi, kuid vajati ka mõnda tüdrukut, kes prooviks ja katsetaks. Loomulikult tundus see väga põnev. Algul polnud kellegi käest küsidagi, kuidas selle asjandusega sõidetakse. Pidime kõik nipid ja nõksud ise leiutama, nii nagu iga uue asjaga. Kui sõit hakkas laabuma, tulid ka esimesed Kuldrula võistlused. Sellest ajast on mul alles võidetud viis Kuldrula ja nii mõnigi on veel töökorras ... See kõik kokku mõjutas kindlasti mu edasist elu ja valikuid.
Kooliajal käisin veel lastekooris ja tütarlasteansamblis laulmas, et laulupeole saada. Ja see õnnestus: käisime nii koolinoorte- kui ka üldlaulu- ja tantsupeol. Pärast keskkooli laulsin ühes tantsubändis, külakapellis ja tantsisin liikumisrühmas Tingel-Tangel. Muusikat ma õppinud ei ole, laulmine oli lihtsalt hobi, ka akordioni mängisin kuulmise järgi, mitte noodist. Esimese oma raha teenisin aga pulma- ja sünnipäevapidudel esinedes. See oli nooruses lihtsalt üks aktiivne ajaveetmise viis peale sporditegemise ja pakkus lõbu nii mulle endale kui ka sõpradele-tuttavatele, kellele muusikat mängisin.

Miks soovisid pärast keskkooli õppida kehalise kasvatuse õpetajaks?
Üritasin sisse saada Tartu Riiklikku Ülikooli, aga tol ajal olid kohad jaotatud spordialade järgi ning suusatamise erialal oli kaks kohta 11-le soovijale. Kahjuks või õnneks minul sissesaamine ei õnnestunud, küll aga jäi meelde üks seik sisseastumiskatsetelt. Esimeseks testiks olid kehalised katsed. Kõigepealt pidid suusatajad jooksma Kääriku lähedal Ruusal. Pärast seda tuli ujuda Tähtvere pargi väliujulas sada meetrit. Mina eriti ujuda ei osanud, ainus ujumisstiil, mida valdasin, oli „koer”. Nii ma siis ukerdasin seda sadat meetrit ujuda üsna tükk aega ... Lausa nii kaua, et samal ajal, kui mina oma distantsi läbisin, jõudis keegi kiirem riietusruumist ära varastada minu teksaseeliku. Mul ei jäänud muud üle kui dressides linna peale minna. Juhtunu oli minu jaoks väga ebameeldiv ning see oli üks põhjus, miks otsustasin järgmisel aastal minna Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kaugõppesse kehalist kasvatust õppima.
Teiseks, kuna läksin tööle teedevalitsusse TREV-1 (Teede Remondi ja Ehituse Valitsus nr. 1) spordimetoodikuks, siis rääkis kaugõppe kasuks see, et Tallinnas koolis käia tundus palju mugavam. Tallinna Pedagoogilise Instituudi katsetelt on mul samuti mälestus ujumisega. Ega ma siis vahepeal ujumist selgeks polnud saanud, niisiis ujusin Pirita ujulas samuti koera. Õppejõud imestasid ja ütlesid, et see on küll tugev tüdruk, kes suudab sada meetrit koera ujuda, järelikult õpib ühel päeval ujumise ka selgeks. Nii oligi, sain Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehalise kasvatuse erialale sisse ja ka kõik ujumisstiilid omandasin õppeaja jooksul.
Õpetajaks õppima ajendas mind kindlasti see, et mu vanemad olid õpetajad (ema algklasside ja isa füüsika-, kehalise kasvatuse ning poiste tööõpetuse õpetaja). Erialavalik tuli arvatavasti sellest, et tegelesin aktiivselt spordiga ja aastat spordimetoodikuna töötades nautisin väga. Alati oli midagi organiseerida ja millegagi tegeleda. Rahutu hingena istus mulle väga hästi seesugune aktiivne töö. Kaugõppe kasuks otsustasin suuresti ka seetõttu, et selle kõrvalt sai ise tööl käia ja elatist teenida. Tänu sellele oli emal, kes mind õega üksinda kasvatas, märksa kergem.

Oled õpetanud erinevates õppeasutustes juba väga pikka aega – 1981. aastast alates. Missugune on Sinu eredaim mälestus sellest tööst?
Tegelikult alustasin tööd õpetajana hiljem, sest enne olin kaheksa aastat tootmisvõimlemise instruktor ja spordimetoodik. Alles 1989. aastast asusin tööle oma kodukooli Tahkuranda, kus olin ise õppinud ja kus olid töötanud ka mu vanemad. Seal olin aga üsna lühikest aega. Pärast laste sündi otsisin tööd Pärnus. Kuna kehalise kasvatuse õpetajana tööd ei olnud, õppisin ümber klassiõpetajaks ja läksin tööle Pärnu Niidupargi Põhikooli (hiljem Pärnu Niidupargi Gümnaasium). Minu esimene kokkupuude arvutiga oligi siis, kui õppisin Tallinna Ülikoolis ümber klassiõpetajaks.
Eredaid mälestusi on olnud väga palju. Üks selline meenub mul seoses ühe teise klassi poisiga, kes pärast tundi arvutiklassist tulles ütles nii siiralt, endal lai naeratus näol ja silmad säramas: õpetaja, koolis on nii vägev. Mida muud veel tahta kui seda, et lastele koolis meeldib ja nad naudivad koolitunde. Teine selline mälestus meenub mul ühe kutsekoolipoisiga, kes ütles mulle: aitäh, õpetaja. Mina küsisin siis imestunult, mille eest ta tänab. Tema vastas, et mitte keegi pole talle kunagi öelnud, et ta on tubli. Need ongi need hetked, mil tunned suurt rõõmu õpetamisest ja saad aru, kui vajalik sa õpilastele oled.  Õpetajana püüdsin alati leida midagi uut ja põnevat, sest kui endal oli tunnis huvitav, võis kindel olla, et ka lastel oli huvitav.  See panigi pingutama.

Oled olnud spordimetoodik ja kehalise kasvatuse õpetaja – seotud ametialaselt spordiga 13 aastat. Kuidas sai Sinust arvutiõpetaja?
Sport on tõepoolest minu elus olulist rolli mänginud ja tundub, et mängib edaspidigi. Olen tegelenud suusatamise, kergejõustiku ja rulatamisega. Abikaasa tegeles võistlusspordiga, enim keskmaajooksuga ja nüüd käivad lapsed vanemate jälgedes. Tütar mängib tennist ja poeg on kergejõustiklane.
Arvutiõpetaja sai minust täiesti juhuslikult. Esimene kokkupuude arvutiga oli Tallinna Pedagoogikaülikoolis, kui klassiõpetajaks ümber õppisin. Mäletan siiani ahaa-elamust, kui kirja stiili, suurust ja värvi muutsin.  Samal ajal toodi Pärnu Niidupargi Gümnaasiumisse sekretärile esimene arvuti. Direktor Ilme Ree, kes oli väga uuendusmeelne, kutsus mind kohe appi, kui midagi oli vaja teha. Algul olin minagi alles täielik algaja, aga haarasin härjal sarvist. Õppimise käigus kasvas arvutihuvi aina suuremaks. Seejärel ostis mu abikaasa mulle koju arvuti ja kooselu arvutiga läkski lahti. Kirjutasime projekte ja saime kooli oma arvutiklassi. Alguses ei olnud ma arvutiõpetaja, vaid õpetasin klassiõpetajana IKT-d aineõpetuse kaudu. Pidasin ainetunde arvutiklassis. Mäletan ka esimest kokkupuudet arvutiviirusega. Olin kodus arvuti taga ja äkki hakkas see kommi nõudma. Küll tegin igasuguseid vigureid, aga ei midagi, ikka nõudis. Lõpuks kirjutasin suurest vihast, et mul ei ole kommi. Arvuti muidugi ikka ei reageerinud.  Abikaasa küsis koju jõudes, kas meie arvuti ka kommi küsis, et paljudel oli töö juures selline probleem olnud.
Kui Niidupargi Põhikoolist sai gümnaasium, tulid ka õppekavasse arvutitunnid. Kuna arvutiõpetajaid oli tol ajal vähe ette valmistatud, siis andsin arvutitunde peale algklasside ka gümnaasiumiosale. Tegelikult arvutiõpetaja kutset mul pole, olen selle ameti omandanud töö käigus. Paber aga puudub.
Pärast Niidupargi Gümnaasiumi likvideerimist ei saanud ma kahjuks Pärnus klassiõpetajana enam tööd ja saatuse tahtel asusin arvutiõpetajana tööle Pärnumaa Kutsehariduskeskusesse, mis renoveeriti ja ehitati ümber Niidupargi Gümnaasiumist. Mul oli selleks ajaks juba kaheksa aasta pikkune koolitajakogemus Tiigrihüppe Sihtasutuses. Koolitasin õpetajaid, õpetades neile ainetundidesse IKT lõimimist, mis on senini olnud väga huvitav väljakutse. Minu jaoks on huvitav proovida, katsetada ja leida uusi meetodeid, metoodikaid ja vahendeid, mis muudaksid õppetööd köitvamaks.

Mis Sind e-õppe temaatikani viis? Mis Sa arvad, miks see Sind senini köidab?
E-õppeni viis mind taas juhus. 1999. aastal toimus Tamperes koolituskursus „Train the Tiger Trainer” koostöös Soome Läänemere Instituudi ja Tiigrihüppe Sihtasutusega. Juba sügisel oli komplekteeritud koolitusgrupp , millest ma tol hetkel midagi ei teadnud. Kevadel, vahetult enne nädalast koolitust küsis direktor Ilme Ree, kas ma ei tahaks ka sinna minna, et üks koht on vaba, keegi olevat loobunud. Kuna ma oma koolis juba vaikselt e-asjaga tegelesin, olin loomulikult nõus. Ja nagu öeldakse, kui kuradile sõrme annad, siis võtab ta kogu käe. Nii see kõik alguse sai. Pärast koolitust tuli juba ise teisi koolitada ja minust sai e-õppe koolitaja Tiigrihüppe Sihtasutuses. Seejärel tuli hakata oma kogemusi jagama seminaridel ja konverentsidel. Järgnevalt loodi haridusportaal Õpetajate Võrguvärav, kus hakkasin modereerima algõpetuse sektsiooni. Töö käigus tutvusin Mart Laanperega, kes innustas mind Tallinna Pedagoogikaülikooli magistrantuuri astuma. Tänu Mardile olen väga palju arenenud. Tema juhendamisel kaitsesin 2003. aastal pedagoogikamagistri kraadi teemal „Infotehnoloogia lõimimine I ja II kooliastme õppekavasse”. Nüüd sõidan juba VANKeR programmis (programm „E-õppe arendamine kutsehariduses”).
Miks see mind köidab? E-inimesed, kellega kokku puutun, on väga, väga vahvad, positiivsed ja avatud. See kõik annab mulle endalegi juurde tohutult energiat ja tahtmist, et olla sama tahtejõuline ja aktiivne. Olen selgeks saanud, et ma ei ole kunagi üksi – iga vastus, mida soovin leida, on kõigest ühe hiireklõpsu kaugusel reaalajas. See teadmine tagab kindlustunde.  Mu töö ei ole siiamaani rutiinseks muutunud. Arvan, et eksivad need, kes nii mõtlevad. Arvutil on meie jaoks alati midagi uudset ja paeluvat!
Kas oled suutnud e-õppe pisikuga nakatada ka oma lähedasi?
Usun küll. Näiteks öeldakse, et klass on klassijuhataja nägu. Pärast spordimetoodiku ameti pidamist juba Niidupargi koolis töötades käis minu esimese lennu 26 õpilasest 20 spordiringides. Kui hakkasin e-õppega tegelema, olid teise lennu 20 õpilasest algul neljal kodus arvutid. Nelja aasta jooksul, mil koos olime, olid arvutid juba 19 õpilasel. Nii et nakatab küll. Praegu arvan, et olen suutnud haridustehnoloogina ka paljusid õpetajaid e-pisikuga nakatada. Meil on koolis isegi oma e-õppe fännklubi nimega „E-loomad on head loomad”.

Oled ülitöökas inimene. Kas Sul jääb aega ka isiklike huvide jaoks?
Ikka jääb. Selleks et vaimne ja füüsiline töö oleks tasakaalus, tegelen ka praegu rahvaspordiga: käin jooksmas, ujumas ja rattaga sõitmas. Naudin looduses jalutamist ja matkamist. Minu ja abikaasa armastust spordi vastu jagavad ka me lapsed, kes mõlemad on igapäevased sportijad.

Kõige enam meeldib mulle vabal ajal maal olla ja seal nokitseda – rohida peenraid, niita muru, kasvatada taimi. Veel olen ma kassifänn. Ilmselt on mõjutanud see, et olen sündinud kassi aastal. Mul on kodus kaks kassi, Lussi ja Rebella, kes mõnusalt nurruvad ja pingeid maandavad. Minu kõige suurem huvi on aga minu lapsed. Nende tegemistele püüan alati, kas või virtuaalselt kaasa elada.

Kui saaksid valida ajastut elamiseks ja töötamiseks, siis mis ajastu oleks Sinu valik?
See ajastu on täna, siin ja praegu. Pole vahet, mis ajastul elad. Tähtsam on see, kas sa oma eluga rahul oled ja kas suudad kuidagi teistele kasulik olla ja endast midagi maha jätta.  Poolnaljaga öeldes elaksin ajastul, kus pole lennukeid. Põen lennufoobiat pärast ebameeldivat lendu Kirovski suusalaagrisse AN 24-ga. See mudelinimi jääb mulle eluks ajaks meelde, sest miski muu ei ole mind eales nii raputanud.

Mis oleks Eesti hariduses teisiti, kui Sina oleksid haridusminister?
Mis teisiti oleks, ei oska ma praegu öelda. Probleeme on Eesti hariduses veel palju, sest õppimine ja kooliskäimine pole paljudele FUN. Õpetajad kurdavad stressi üle, õpilased selle üle, et koolis on igav ja raske, ning lapsevanem on üldse kõrvale jäänud. Kui ma oleks haridusminister, siis kõigepealt ma külastaks koole ning selgitaks vestlustes koolitöötajate, õpilaste ja lapsevanematega välja põhjused. Seejärel viiksin pusle kokku. Ma usun, et on, mida muuta. Minu missiooniks ei oleks sel juhul mitte lihtsalt arvude suurendamine, vaid naerusuiste õpilaste arvu suurendamine. Iga õpilane on väärt viit, kuid omal alal. Õpetajad peaksid selle leidmiseks olema innustavad ja toetavad teejuhid, mitte hindama neid karmilt iga eksisammu eest.

On Sul mõni soovitus õpetajatele, õppejõududele ja oma kolleegidele?
Ärge öelge kunagi, et ei ole võimalik, vaid mõelge, kuidas on võimalik.