• Intervjueeris ja toimetas Marit Dremljuga
• Pildid Aune Valki erakogust

„Ta on lakkamatult tegutsev inimene, kelle kohta kehtib väga täpselt ütlus “Kes palju teeb, see palju jõuab”. See “palju jõudmine” teeb täitsa kadedaks! Ta oskab olla tark liider – teisi innustades ja demokraatlikult otsuseid vaagides, samas kuidagi märkamatult ikka oma tahtmist saades… Eelarvamustevaba tolerants on see, mida oleks paljudel Aunelt õppida.“

See väike killuke on pärit Aire Allika sulest, kes iseloomustab nii oma õde. Põgus sissejuhatus tänase e-õppe uudiskirja persooni tutvustamiseks on tehtud. Saame lähemalt tuttavaks – Aune Valk.

Kas mäletad lapsepõlvest, kelleks Sa saada tahtsid? Või oli Sul iidoleid-eeskujusid, kellega sarnaneda soovisid? Miks?

Tegelesin lapsepõlves pikalt ja intensiivselt ujumisega, olin nädalaid Nõukogude Liidu eri paigus laagrites ja võistlustel. Eks need tippujujad siis mingil hetkel iidolid olid, kuid kedagi konkreetselt küll nimetada ei oska.

Sellega seoses meenub ka üks tore lugu. Esimene võistlusreis “välismaale” oli 2. klassis sõpruskohtumine Läti, Eesti ja Leningradi ujujate vahel Riias. Elasime peredes, mina olin ühe vahva vene tüdruku Marina juures. Kuna ma vene keelt peaaegu üldse ei osanud, siis otsustasin kasutada mitteteadmise või nõustumise taktikat. Ehk siis püüdsin aru saada, kas tegemist on küsimusega või ettepanekuga. Esimesel juhul vastasin – “ne znaju” ja teisel juhul “daa”. Õhtul tuli pereisa koju ja küsis, mis mu nimi on, ja mina vastasin, et ei tea. Veidi aja pärast sain aru, mida küsiti. 8. klassi lõpuks mul vene keelega enam raskusi polnud.

Seitsmendas klassis pidime kirjutama kirjandi “Minu elu 10 aasta pärast”. Kirjutasin sellest, kuidas olen maapoes müüja. See ettekujutus tulenes minu unistusest elada maal. Samas ei tahtnud ma suures kolhoosilaudas töötada ja õpetajaamet polnud ka vist ses vanuses nii populaarne ning muid töid ma maal ette ei kujutanud. Aga see maal elamise unistus on vist üks kõige püsivamaid soove olnud, mida ma praegugi vaikselt hellitan. See tuli sellest, et veetsime suved Võrumaal ema sünnikodus, kus olid loomad, metsaheinamaa, lakas magamine, vabadus…

Mis põhjusel valisid omal ajal õpinguteks Tartu Ülikooli? Mis ajendas Sind psühholoogiat õppima?

Aastal 1990 polnud välismaale õppima minek võimalik. Seega valisin Eesti parima ülikooli :). Mu mõlemad vanemad olid Tallinna Tehnikaülikooli lõpetanud ja matemaatika mulle meeldis, kuid kuna käisin kirjanduse eriklassis, siis oli esimene loogiline valik midagi humanitaarsemat, konkreetsemalt eesti filoloogia. Tegelikult ei mõelnud ma niivõrd, kelleks saan, vaid pigem, kus saab hea ja huvitava hariduse. Arvasin ikka, et töö tegemiseks peab midagi väga konkreetset õppima – nt õmblejaks. Õmblesin kogu keskkooli aja endale kõik riided ise ja seega arvasin mõnda aega, et pärast ülikoolihariduse omandamist lähen õpin õmblejaks. See, miks ma üsna viimasel hetkel eesti filoloogia asemel psühholoogia valisin, oli seotud kahe asjaga. Esiteks oli psühholoogias esimene sisseastumiseksam inglise keel, mis tundus mulle meeldivam kui eesti keele grammatika eksam, mis oli eesti filoloogia esimene eksam. Tollal oli süsteem, et medaliga lõpetajad said ühe eksamiga sisse, kui said selle eest 9 või 10 palli. Eks ma sellele siis lootsin ja nii ka läks. Teiseks tundus psühholoogia suurem väljakutse – üle 10 aasta võeti sinna taas päevasesse õppesse üliõpilasi, konkurss oli suur – tollal suurim ülikoolis, eriala sisu näis mitmekülgsem, raskem, põnevam… Ja suuremaid väljakutseid olen ma ikka armastanud. Kui asi näib liiga lihtne, siis on raske sellest vaimustuda.   

Kuidas on lood õmblemisega täna. Kas oled siis loobunud mõttest minna õmblemist õppima? :)

Never say never, kuid hetkel ma aktiivseid õppimisplaane ei pea. Õmblemisega on kehvasti. Usun, et saaksin hakkama, kuid arvestades panustatud aega ja riiete hinda poes, oleks see liiga luksuslik valik. Pealegi ei armastanud ma harutada ja see on õmblemise juures paratamatu. Viimane suursaavutus õmblemise alal oli mõni aasta tagasi, kui õmblesin poegadele sõjaväevärvides matkariided, kuna selliseid polnud poest saada.

Oled üks e-Ülikooli asutajaid – võiks öelda lausa e-Ülikooli ema :). Mida Sa sellest täna arvad?

Hästi arvan. See on üks esimesi Eesti ülikoolide vahelisi nii pikki ja laiaulatuslikke koostööprojekte. Tore, et kaua oodatud ja arutatud lapsukesele EITSA (Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse) näol nii hea kodu on leitud. Ilma selleta ja Indrek Reimandi toetuseta oleksime me kardetavasti arutama jäänudki. Natuke murelik olen ja vaatan endale süüdistavalt otsa ses osas, et mõned algsed ideed on siiani realiseerimata, nt eestikeelsete õpiobjektide andmebaas või Eesti ülikoolide vahel elektroonne ainete vahetamise süsteem. Eks jõuab, aga tahaks ikka, et laps käiks ja räägiks ja tantsiks juba kiiremini. Tervikuna on e-Ülikooli peale mõeldes siiski väga soe tunne.

Mille taha distantsilt vaadates need kaks konkreetset asja Sinu arvates on jäänud ja millised valdkonnad veel n-ö vaeslapse ossa on sattunud?

Ma ei tea, kas olen objektiivne, kuid need on sellised suured ja rasked projektid, mis ei nõua üksnes raha ja tehnilist lahendust, vaid ka paljude eri ülikoolide koostööd, ülikoolide ja õppejõudude valmisolekut panustada. Palju usaldust inimeste ja institutsioonide vahel, vähe muret oma rahakoti pärast. Neid ei saa teha muu töö kõrvalt. Vaja oleks, et mõni inimene, keda ülikoolides kuulatakse, neile mõni aasta tõsiselt pühenduks. Ju ei ole me suutnud neid ideid ka kõrgkoolide juhtkondadele “maha müüa”, ikka on mingid muud prioriteedid. Need mõlemad on ka ilmselt sellised valdkonnad, mis osaliselt tasulise hariduse tõttu on väga komplitseeritud – kes maksab materjalide või õpetamise eest.

Ma ei tea, kas kriitikat pole juba piisavalt? Kursuste andmebaas vist ka venib. Ingliskeelsed veebipõhised magistrikavad on unistus.

Olid üks esimestest, kes e-õpet kasutama hakkas. Millised on Sinu enda e-õpetamise kogemused?

Kindlasti polnud ma esimestest kasutajatest. Olin küll üks Anne Villemsi ja Karin Ruuli esimesi õpilasi e-kursuste loomise kursusel aastal 2000, kuid kasutamiseni läks sellest veel mõnda aega. Ma pole selline e-õppe kasutaja, kes teeks seda suurest armastusest e-õppe vastu, pigem vajadusest. Kui pean õpetama avatud ülikooli üliõpilasi ja ise samal ajal palju ringi sõitma, siis on e-õpe hea alternatiiv. Kõik minu kursused on tehtud haridustehnoloogi abi kasutades (siirad tänusõnad siinkohal Lehti Pildile!) ja ega ma nendega väga rahul pole. Korralik e-kursus vajaks ikka palju enam hoolt ja vaeva. Kuna õpetamine pole pikka aega mu põhitöö olnud, siis pole selleks ka nii palju tähelepanu jagunud, kui ideaalis vaja oleks. Kokkuvõttes, minu sügav kummardus neile õppejõududele, kes ise korraliku e-kursuse valmis ja ära teevad. Samas usun ma, et on ka teisi minusuguseid, kes vajavad abi, tagant torkimist ja head põhjust, et „e“ teel õpetada ning nende jaoks ongi e-Ülikooli oma toetuste, koolituste ja teavitustööga ennekõike vaja.   

Oled tööalaselt väga hõivatud. Kas Sul jääb aega ka isiklike huvidega tegelemiseks?

Hetkel ei ole ma töiselt väga hõivatud, ehkki päev-päevalt siiski rohkem. Hakkasin eelmisel kuul tegelema OECD (Organization for Economic Co-operation and Development, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) organiseeritud täiskasvanute pädevuste rahvusvahelise uuringu (PIAAC) Eesti osa koordineerimisega ja see võtab põhilise osa mu tööajast. Lisaks õpetan ühte uut ainekursust – etniliste suhete psühholoogia (mitte „e“ teel) ja osalen teadurina Kirjandusmuuseumi uurimisprojektis Eesti avatud identiteedist. Need ongi mu isiklikud huvid – kõik, mis seostub identiteedi, mitmekultuurilisuse ja Eestiga on mulle väga südamelähedane. Muus osas on mu hobid väga tagasihoidlikud – teen vastavalt aastaajale ja oludele sporti – suusatan, kui on ilma, mängin tennist või sulgpalli, kui on hea partner, käin metsas või mägedes matkal, kui lapsed ja rahakott lubavad.

Arvutitööle tasakaaluks meeldib mulle väga aias tegutseda või unistada sellest, milline mu maamaja tulevikus välja näeb. Lugeda tahaksin rohkem, aga sageli jään juba enne viiendat lehekülge magama.

Oled hetkel tegelikult emapuhkusel – Sinu kolmas laps on veel väga väike. Samal ajal on Sinu mees Tartu Ülikooli personaliosakonnas. Kas see aitab Sul kätt Tartu Ülikooli arengu pulsil hoida?

Eks ta natuke ikka aitab. Lisaks vaatan Tartu Ülikooli kodulehte, loen ajalehte Universitas Tartuensis, käin igal nädalal korra psühholoogia instituudis õpetamas ja räägin inimestega. Sellist tunnet, et olen täiesti kõrvale jäänud, mul endal pole. Elu ju kordub, eriti koolis – pole suurt uut siin päikese all. Kui esimese lapsega 23aastaselt kodus olin, siis oli küll tunne, et kõik teised elavad mingit tähtsat elu, millest mina osa ei saa. Praegu näib mulle, et just lapsega kodus olemine ongi see kõige tähtsam asi, millel tuleb kätt pulsil hoida.

Kui saaksid valida ajastut elamiseks ja töötamiseks, siis mis ajastu oleks Sinu valik?

Kui seda küsimust inimestelt intervjuudes küsitakse, olen ma ikka mõelnud, et sellele on võimatu vastata. Tegelikult pole ju küsimus niivõrd ajas, kui selles, kellena elada. Koos oma lapsepõlve maal elamise mõtetega unistasin oma õega koos ka 19. sajandi mõisapreili elust – ratsutamisest ja tantsutundidest, jalutuskäikudest pargis ja heast haridusest. Olla samal ajastul pärisori või söekaevur pole põrmugi nii ahvatlev. Ajas rändamise asemel tahaksin ma pigem väga olla kaasajal eri kultuuride liige. Tahaksin tõesti aru saada, kuidas mõtleb ja millest unistab eluaeg ühes ettevõttes töötanud jaapani vanahärra, Kesk-Aafrika väikese metsahõimu elanik, sügavalt usklik moslem jne. Samas poleks ma nõus oma elu ühegi nende vastu vahetama, pigem tahaksin lühiajalist sukeldumisvõimalust eri kultuuridesse. Võimalus vaadata mitte alati uusi asju, vaid samu asju, aga uuest vaatenurgast – see on minu arvates tohutult rikastav.

Mis oleks Eesti hariduses teisiti, kui Sina oleksid haridusminister? Näed Sa lootuskiirt, et midagi läheks nii, nagu Sina sooviksid?

Ma ei pea ennast ei praegusest ega ka varasematest haridusministritest targemaks. See on raske ja suur valdkond (õpime ju hällist hauani), millest kõigil on oma arvamus, kuna kõik on ise õppinud. Ma pigem imetlen haridus- ja teadusministeeriumi rahvast, et nad nii väikese koosseisuga nii suuri asju korda saadavad. 

Siiski on mul paar asja, millest olen kaua mõelnud ja mille realiseerimise nimel võiks ka haridusministriks püüelda. Esiteks üldhariduskoolide kallakud. Meil on palju laulmise ja keelekallakuga koole, mis alustavad laste valimist ja kallutamist juba 1. klassist peale. Pärast 12 aastat süvendatud humanitaarõpet küsime me, miks noored ei vali ülikoolis loodus- ja tehnikateadusi. Miks nad peaksid? Mulle endale piisas kolmest aastast kirjanduse süvaõppest väga hea õpetaja käe all, et suunata mind humanitaarsetele huvidele. Nüüd vaatan oma kahte põhikoolis õppivat poega ja mõtlen, milline meisterdamis- ja tehnikahuvi neil oli (veel on) ja kuidas neist kumbki polnud nõus minema muusika eriklassi, küll aga oleksid nad kõhklematult valinud lego- ja looduskallakuga kooli või klassi. Sellist aga Tartu-suuruses linnas polnud. Huviring seda ei asenda, kuna aeg-ajalt saab lastel motivatsioon otsa või sõprade eeskujul tuleb teha midagi muud või… Kui mina oleksin haridusminister, siis oleks võimalus süvendatud tehnika- ja loodusõppeks kõigil lastel alates päris algusest.

Teine hinge peal olev asi puudutab venekeelset haridust. Väga varasest east peaks venekeelsete laste haridus olema suures osas eesti keeles. Selle kõrval peaks kindlasti olema väga tugev vene keele ja kirjanduse õpe ja üldine arusaam, et inimene saab korraga kuuluda mitmesse kultuuri – et see pole mitte üksnes võimalik, vaid ka väga positiivne. Hakata keskkoolis, kui ained on juba väga rasked, võõrkeeli mitu, vastuvõtlikkus keeltele langemas ja identiteet juba välja kujunenud, äkki intensiivselt eesti keelt õpetama, on minu arvates hilja. Selle kõrval peaks eestlastele õpetama avatust ja mitmekultuurilisuse väärtustamist ning looma neutraalse riigiidentiteedi, mis oleks vastuvõetav kõigile etnilistele gruppidele.

On Sul mõni soovitus õpetajatele, õppejõududele ja enda kolleegidele?

See on küll trikiga küsimus. Soovitada ja nõu anda saab ikka ainult siis, kui seda saada tahetakse. Seega, kui mul ka oleks mõni soovitus, siis jätan selle seniks enda teada, kui keegi küsima tuleb.

Üks mure on mul seoses õppejõududega küll ja see tuleneb LÜKKA projekti “Ülikoolilõpetajate konkurentsivõime tõstmine läbi õppetegevuse kvaliteedi arenduse” käigus saadud kogemustest. Paljud õppejõud on kõrgharidusreformide suhtes kriitilised, samas on õppejõudude häält nende protsesside arendamises väga vähe kuulda, ometi on kõik olulised otsustusmehhanismid ülikoolides õppejõudude käes. Midagi on siin valesti.

Oskad sa selgitada, millest selline vastuolu võiks tulla?

Võib-olla õppejõudude organiseerimatusest – pole sellist esinduskogu, kes õppejõudude nimel rääkida võiks. Kuna nad on ülikooli töötajad, esindavad neid riiklikes arutluskogudes ülikooli juhtkond ja keskne administratiivne personal. Kõik aga ei taju, et nende arvamust on esindajad seejuures arvesse võtnud. Üliõpilaste olukord on ses osas parem, ehkki ka nemad on ülikooli liikmed, siis nende arvamus võib ülikooli omast lahkneda.  

Võib-olla nende hõivatusest – üliõpilaste arv on viimase 18 aastaga kolmekordistunud, õppejõudude arv jäänud praktiliselt samaks, teadustöö karmistunud nõuetest, pidevatest reformidest ja administratiivsetest ülesannetest rääkimata.

Võib-olla kajastab see laiemat virisemise harjumust. Ise valisime riigikogu ja valitsuse, aga ikka oleme rahulolematud. Samamoodi ka ülikooli tasandil – ennast ei nähta mitte subjekti, vaid objektina. Ja viriseda on ju nii lihtne, palju raskem on asju paremaks muuta.

Millisena ja mida tegemas end pensionipõlves näed?

Elan oma maakodus ja reisin aeg-ajalt kaugetele maadele matkama või sõpradele külla. Kasvatan ise oma toidu, kirjutan, sõidan purilauaga või lähen metsa suuskadega kõndima.

Reaalsus on vahest proosalisem – eriti kui vaatan seda, mida mu pensionäridest vanemad teevad. Nemad töötavad ikka veel ja aitavad kasvatada oma seitset lapselast. Ja ega seegi pole paha variant.

Lisamaterjal

• Kolleegid ja sõbrad räägivad
• Huvitavaid fakte Aune elust