• Intervjuu Tallinna Majanduskooli haridustehnoloogi ja infotöötluse osakonna juhataja Heikki Eljasega tegi Tartu Ülikooli haridustehnoloog Marju Piir

Heikki Eljas on haridustehnoloog selle kõige paremas tähenduses – tehniliselt pädev, pedagoogiliselt kogenud, abivalmis, hea suhtleja, tulvil häid ideid ja suurepäraseid lahendusi ning alati avatud uuele.

Et saada edukaks haridustehnoloogiks, on eelkõige vaja armastada oma tööd. Igaüks kujuneb oma ala professionaaliks erinevat teed mööda. Kuidas on see tee kulgenud Heikkil?

Kust Sa pärit oled? Mis koolid on läbitud?

Sündinud olen Tallinnas. Mu ema oli algklasside õpetaja mitmel pool Virumaal. Kooli pani ema mind kuueaastaselt, sest lugemine oli mul selge. Koolide vahetuse tõttu tuli mul Narva kooli minnes lisaks Vaeküla kooli 5. klassis õpitud inglise keelele läbida ühe aastaga 5.–6. klassi saksa keele stuudium, sest Narvas õpetati ainult saksa keelt.

1967. aastal lõpetasin Narva 2. Keskkooli (praegune Narva Eesti Gümnaasium). Keskkoolile järgnes Tallinna Polütehniline Instituut (TPI) 1967–1972, kus õppisin raadiotehnikat. Huvi raadio sisemuse vastu tekkis kuue-seitsmeaastaselt Varangul. Elasime seal koolimajas, kus Polütehnikumis õppiv kooli koka poeg kasutas koolivaheaegadel kooli söögituba (oli hea suur laud) oma raadio ehitamiseks. Mina vaatasin seda ehitamist siis pealt ja nii ma selle pisiku endale külge sain.

1981–82 Leningradi RÜ – prantsuse keel

1994–96 Hämenlinna Kutseõpetajate Kõrgkool

Sinu esimene kokkupuude arvutiga?

Esimene kokkupuude arvutiga oli 1960ndate lõpul TPIs, kus meile ka arvutit õpetati. Arvutiteks olid siis nii umbes auditooriumisuurune Minsk22 ja “Armeenia ime” – suure kirjutuslaua mõõtudes Nairi. Nooremad ehk ei tea, kuidas Minski kasutamine käis. Mäletan hästi, et tegime koos rühmakaaslasega ühte kursusetööd kirjutades öö läbi masinkoodi. Hommikul löödi see perfolinti ja õhtul saime töö tulemused “postkastist” kätte, et parandused sisse viia ja uuele ringile minna. Arvuti ligi lasti tol ajal ainult operaatoreid.

Nairi oli natuke huvitavam – seal sai juba vahetult klaviatuuri kaudu suhelda. Meenub katse, kus keegi meist püüdis sisestada Nairisse midagi taolist: 1 + 1 = 4. Selle peale sattus arvuti segadusse ja vastas: “Нет памяти!”

Järgmine arvuti, millega kokku puutusin, oli ZX Spectrum. Alžeerias töötades oli võimalus osta prantsuskeelseid ajakirju, milles seda reklaamiti. Palusin siis 1984. aasta talvel ühelt prantslaselt, et kui ta jõulude ajal koju Prantsusmaale sõidab, sealt selle mulle ostaks. Paraku siis ma seda arvutit ei saanud. Hiljem õnnestus mul osta kasutatud ZX Spectrum, aga kauaks seda rõõmu ei jätkunud, sest ta läks rikki. Sai teda korduvalt ka parandatud, aga nüüd lebab kapi tagumises nurgas ja ootab kosilast muuseumist.

Järgmised arvutid, millega kokku puutusin, olid firmalt Data General. 1990. aastate alguses kanti Helsingi Kutseinstituudis maha arvutustehnikat. Neile hakkasid siis jõudma PC-tüüpi arvutid. Vanad kingiti meie koolile (Tallinna Tehnikakool).

Data General MV2000 oli reisikohvri suurune n-ö “emaarvuti”, mille külge olid umbes sõrmejämeduste neljajuhtmeliste kaablitega ühendatud 26 monokroomset terminali, osa neist koos nõelprinteriga. Sisustasime terminalidega arvutiklassi ja mitme koolitöötaja töökohad. Kaabeldused ja seadmete paigalduse tegime ära oma õpilastega. Süsteemi käivitamiseks käis Helsingist laevapileti hinna eest kohal patsiga mees Torsti, kes mulle ka selle opsüsteemi administreerimise mõnetunnise kiirkursuse korraldas. Õpetasime tekstitöötlust (WordPerfect) ja veidi ka MathPlani (tabelitöötlus). Operatsioonisüsteem oli sel arvutil AOS-VS (firma Data General Unix), taktsagedus 25 MHz ja kõvaketas 40 MB, kasutusel oli mitu 286. seeria protsessorit!

Selle saadetisega sain oma kasutusse maailma ühe esimestest sülearvutitüüpidest (Data General One – pärit aastast 1986). Ilma kõvakettata, 720 kB disketilt laetav MS-DOS 2.11, WordPerfect jmt. Tööd sai sellega teha. Töökorras on ta siiamaani ning on näha meie kooli muuseumis.

Arvutite tulek oli suur kergendus just õppematerjalide loomisel. Paljundustehnika oli ju Nõukogude Liidu ajal range järelevalve all. Trükimasinadki korjati suurte punaste pühade ajaks rangelt valvatud relvahoidlasse.

20. detsembril 1994 sai Tallinna Tehnikakool, hilisem Kristiine Teeninduskool endale esimese PC-arvuti. Järgmistel aastatel loobusime terminalidest ja sisustasime arvutiklassi PC-arvutitega. Siis tuli varsti internet raadiolingiga Tõnismäele EENeti sõlme, oma jõududega kooli sisevõrgu väljaehitamine, kooli kodulehe loomine jne.

Mida tegid enne, siis, kui Sa ei olnud veel edukas haridustehnoloog?

Tänapäeva mõistes on minu tööelu väga igav. Et mu ema oli õpetaja, lubasin ma endale, et ei hakka kunagi õpetajaks. Põhjenduseks see, et kui töötad lastega samas koolis, siis tullakse kohe vanemale kaebama, kui mingi ulakusega hakkama saad. Aga nagu öeldakse: “Ära iial ütle iial.” Pärast TPI lõpetamist suunati mind Linnakutsekooli nr. 19 õpetama raadiomehaanikuid ja see tööleping kestis 32 aastat. Selle aja sisse mahuvad erinevad ametid õpetajast õppeala asedirektorini välja, IT-tugiisiku õppekava loomine ja väljaõpe, rahvusvahelise koostööprojekti koordineerimine Soome, Saksamaa, Itaalia, Hollandi ja Leedu koolidega. Kristiine Teeninduskooli likvideerimisega lõppes aastal 2004 raadiomehaanikute ja IT-tugiisikute õpetamine. Ka seejärel valisin ma koolitöö ja sellest ajast olen Tallinna Majanduskoolis.

Mida pead ise oma tööelu suurimaks saavutuseks või kõige põnevamaks projektiks?

Kahtlemata on selleks töötamine Alžeeria Rahvavabariigis Orani linna kutseõppekeskustes. 1981. aastal tuli tolleaegsele Eesti Riiklikule Kutsehariduskomiteele tellimus koolitusspetsialisti saatmiseks appi arengumaadele. Alustuseks õppisin prantsuse keelt Leningradi Riiklikus Ülikoolis ja seejärel lähetati mind Alžeeria Rahvavabariiki aastateks 1982–85. Olen reisinud paljudes maades, aga vahetu kontakt töötamisel kohalikega annab siiski kõige parema pildi maast ja rahvast.

Kvalitatiivselt palju uut andis loomulikult e-VÕTI projekt (http://portaal.e-uni.ee/e-voti). Siin avanes võimalus palju juurde õppida. Õppimisse ja uutesse teadmistesse olen ma ikka positiivselt suhtunud. Ilmselt on mul ka koolijuhtidega vedanud, kes mulle seda on võimaldanud. Meenuvad õpingud Hämenlinna Kutseõpetajate Kõrgkoolis aastatel 1994–1996, kus me õpingute käigus endale portfoolio koostasime. Õppimine on minu jaoks olnud juba seetõttu külgetõmbav, et saan oma igapäevasele tööle läheneda teiselt poolt.

Mis on Sinu kõige tugevam külg haridustehnoloogina ja mis vajaks veel koolitamist?

Ilmselt aitab mind minu pikaajaline õpetamiskogemus. Aga mõned tänapäevased võtted on loomulikult ka mulle uued. Möödunud aasta lõpus osalesin avatud õpikeskkonna kursustel. Saadud kogemust kasutasin kohe ka oma jaanuaris alanud kursusel, kus suur osa suhtlusest toimub veebipäevikute kaudu.

Kas suudaksid kuu aega südamerahus arvutist eemal olla?

Vist mitte. Kõik oleneb ajast, kohast ja tingimustest. Seni pole selleks vajadust olnud. Suviti maal pole niikuinii arvuti jaoks mahti ja internetti pole ka. Siis olen kord-kaks nädalas e-posti lugemise poeskäiguga ühendanud.

Millega tegeled vabal ajal?

Juba Narvas sai koolis osaletud fotoringi ja ühel aastal ka linna pioneeride majas kinorongi töös. Kodust olen pärinud mesilased ja nendega tegelemise.

Mida tahaksid ütelda neile kolleegidele, kes alles alustavad oma tööd haridustehnoloogina?

Kõige rohkem peaks haridustehnoloog olema suhtlemisaldis ja avatud uuele. Eks me tea, et õpetajad pole kerge kontingent. Samas näitas e-VÕTI projekt, et haridustehnoloogide seltskond on väga sõbralik ja abivalmis.