• Jaana Ojakäär e-õppija

Koolituse eel või selle alguses küsivad koolitajad tihti õppijatelt nende ootusi kursusele: Miks kursusele tulid? Mida soovid õppida? Millised teemad sind huvitavad? Mina ei ole aga kunagi kogenud, et koolitaja küsiks, mida ma ootan temalt kui koolitajalt õppija enesearengu toetamiseks sel kursusel.

Minu jaoks peegeldab see seda, et tihti ollakse koolitamisel rohkem sisukesksed kui suunatud inimese arengu toetamisele. Koolitusprotsessi juhtimine oleks ju lihtne, kui ainult õppijat huvitava teema mõistmisel teaks koolitaja kohe ka, kuidas teda õppimisel toetada. Tavapäraselt on rollitäitjale omane eeldada, et tema rollinägemus ühtib rollile esitatud rolliootusega (Vadi 2001), mistõttu pööratakse vähem tähelepanu teiste reaalsetele ootustele. Sellepärast puudub sageli ka dialoog koolitaja ja õppija vahel üksteisele seatud rolliootuste teemal.

Tegelikkuses on virtuaalses õpikeskkonnas õppijate ootused koolitajale palju mitmekesisemad kui tavaõpikeskkonnas: koolitaja kui suhtlemisvõimaluste looja, koolitaja kui tehniline tugiisik („Virtuaalne õpikeskkond võib olla väga impersonaalne, meil võib tekkida tunne, et me ei õpi „õigesti”, ja muidugi tekib alati ka tehnilisi probleeme.”), koolitaja kui personaalsuse looja virtuaalses keskkonnas („Ta on oluline, et ma ei tunneks ennast mitte ainult numbrina, vaid inimesena, kes vajab tähelepanu.”) jne. (Lisaks vt joonist.)

Olulisimaks aga peetakse virtuaalses õpikeskkonnas koolitaja kui „toetaja” rolli („Koolitaja on vetelpäästja, ingel, kui sa teda vajad.”), kes toetab õppimist õpikeskkonna loomisel ja suunamisel. Õpikeskkonna loomisel on oluline arvestada nii intellektuaalsete, psühholoogiliste, sotsiaalsete kui ka administratiivsete teguritega. Kuidas aga koolitaja suudab kõige sellega toime tulla, see sõltub juba tema avatusest ja väga heast suhtlemisoskusest.

Lühidalt on virtuaalses õpikeskkonnas koolitajale esitatud palju rohkem väljakutseid kui tavakeskkonna koolitajatele. Ja tähtis on arvestada erinevate rolliootuste mõjuga, et ennetada ootustest tekkivaid vastuolusid, möödarääkimisi ning seeläbi võimalike rollikonfliktide kujunemist (Aimre 2001; Scott 2006). Koolitajale suunatud rolliootuseid käsitleva magistritöö jaoks tehtud uuringust selgus, et rollikonflikti tekkimine võib õppijale nii rängalt mõjuda, et ta võib otsustada isegi kursuselt lahkuda või jääb lihtsalt passiivseks osalejaks („Ma lahkusin kursuselt!”, „Ma mäletan lihtsalt, et pärast mingit aega ma ei tahtnud enam kursusel aktiivselt osaleda, sest see oli lihtsalt kaos.”).

Ehk võiksime koolitajana (ja ka õppijana) küsida oma järgmise kursuse eel peale kursusele seatud ootuste ka ootusi enda rolli suhtes ning väljendada oma soove arendavaks koostööks kursuse raames? Nii saame kindlasti luua õppimisprotsessile olulisi lisaväärtusi, sest mida rohkem arvestame erinevate rolliootustega, seda paremini toimib koostöö ja suhtlemine õpikeskkonnas.

E-koolitajale suunatud rolliootuste teemal on võimalik pikemalt lugeda ka artiklist „Mida õppijad ootavad e-koolitajalt” ning Karin Liikane juhendamisel valminud magistritööst „Täiskasvanute õppimist toetavad koolitaja rollid ja rolliootused virtuaalses õpikeskkonnas”. Artikli ja magistritöö leiad mitteformaalse õppimise veebilehelt: http://mitteformaalne.ee/index.php?id=835

Kasutatud allikaid:

Aimre, I. (2001). Sotsioloogia. Tallinn: Sisekaitseakadeemia kirjastus

Ojakäär, J. (2008). „Täiskasvanute õppimist toetavad koolitaja rollid ja rolliootused virtuaalses õpikeskkonnas”. (Magistritöö)

Scott, J. (2006). Sociology: The Key Concepts. New York: Routledge

Vadi, M. (2001). Organisatsioonikäitumine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Mõistekaart pärineb Jaana Ojakääru magistritööst: "Täiskasvanute õppimist toetavad koolitaja rollid ja rolliootused virtuaalses õpikeskkonnas" (2008).